Artikkel on esmalt avaldatud Edasi.org.
Teate, mis on paljude juhtide ja juhtimistiimide Achilleuse kand? Mõtlemispauside ja -ruumi puudumine.
Enamik tiime, kellega töötan, ei kannata asjade mitte lõpuleviimise all, vaid liiga paljude algatuste laualetõstmise, elluviimise ja lõpuleviimise all. Need ei ole halvad juhid ega halvad tiimid. Nad on targad ja pühendunud. Aga nad ei võta pause, ei kuula vaikust, ei terita taju, ja nii ei teki selgust ega taipamist.
Neil on head mõtted ja valikud, palju infot ja targad konsultandid. Kuid töö tempost tulenevalt on otsused sageli kiired ja tegutsemine katkematu. Ma ei esita siin väljakutset prioriteetide seadmisele ega ajaplaneerimisele – nendest mõnel teisel korral –, vaid tegutsemisele ilma pausita, eriti enne olulist otsust. Megan Reitz ütleb: “Töömaailm on keskendunud tegemise režiimile: pidev tegutsemine, ülesannete täitmine, mõõdetavad tulemused; aga kiirustamine ja lühiajaliste eesmärkide rõhutamine võivad viia läbipõlemise, suhete halvenemise ja suurte võimaluste märkamata jätmiseni.” Olen mitmes kontekstis tsiteerinud oma head õpetajat: “We are not human doings, we are human beings.” Mõtlemisruum ei ole tegelikult tegevuse puudumine, vaid sügavama kvaliteedi võimaldamine.
Hiljutine USA uuring ligi 1500 juhi seas näitas, et 39% ei leia päeva jooksul aega järelemõtlemiseks, 59% peab koosolekuid kiirustatuks ning 37% fookuseta ja laialivalguvaks. 29% tunneb, et ei saa süveneda teiste öeldusse. Nende kogemuste ühisosa? Pausideta täistopitud kalendrid, kus üks kohtumine ajab teist taga, “eesrindlikumad” on korraga kahel koosolekul. Hingetõmbamiseks ega mõtlemiseks ruumi ei jää.
Ausalt öeldes on see minu meelest üks olulisemaid juhtimisteemasid just enne suurt sügist, kui saab toetuda positiivsele: suvepauside kogemus on veel värskelt käeulatuses.
Olen selles mõttes kahe näoga Janus: coach’ina ja koolitajana on minu töö luua teistele mõtlemisruumi. Olen selles hea, tõenäoliselt väga hea. Samas kipub mu enda kalender sageli sarnanema mu klientide omaga, on üleplaneeritud, ja piisava mõtlemisruumi jätmine ununeb. Olen seda mõtlemisruumi jätmist ärevamatel aegadel ikka ja jälle suure hurraaga alustanud – inimloomuses ongi vaimustuda – ja siis rahulikumatel taas sellest loobunud.
Kusjuures, läbipõlemise epideemias on hea teada, et mõtlemisruum ja mõtlemispausi võtmine ongi ühed parimad ärevuse maandajad. Kiires tempos ja pidevas reageerimises kaotab inimene ühenduse nii iseenda kui oma vajadustega. Just siis tõuseb pinnale ärevus, mida sageli ei panda tähele enne, kui keha või mõistus annab märku: “Nii enam ei saa.”
Pauside, vaikuse ja teadliku kohalolu kaudu saab inimene uuesti häälestuda. Väheneb stressihormoonide tase, tekib sisemine rahu. Just mõtlemisruum aitab liikuda impulsiivsusest selgusesse.
Milleks see veel vajalik on?
Michael Bungay Stanier jagab töö kolmeks: halb töö, hea töö ja suurepärane töö (bad, good, great work). Enamik juhte kulutab kogu oma aja “hea töö” peale – see on kasulik, vajalik, isegi tõhus … aga sageli harjumuspärane, korduv ja turvaline. Tähenduslik “suurepärane töö” – see, mis arendab, ühendab ja loob uut väärtust – vajab hoopis teistsugust ruumi. Seda ei saa teha kiirustades ega katkestuste vahel.
Raiskame meeletult aega, kui ei võta alustuseks mõtlemisele aega.
Stanier ütleb: “Sa ei saa teha rohkem suurepärast tööd enne, kui sa ei tea, mis see on.” Aga sa ei saa teada, mis on tõeliselt oluline, kui sa ei peatu, ei mõtle ega küsi. Mõtlemisruum ongi see, mis eristab rutiini tähendusest. Kui mõte ei saa hingata, jääb ka great work sündimata.
Mõtlemisruum ei teki iseenesest, vaid tuleb luua teadlikult
Juht saab mõtlemisruumi toetada vähemalt kolmel tasandil.
- Füüsiline ruum – tühjad hetked kalendris, pausid kahe tegevuse vahel, vaiksed formaadid (nagu häälsõnumid, -memod) loovad mõttele liikumisruumi.
Juliet Funt nimetab seda valgeks alaks – ajaruumiks, kus mõte saab hingata. Ta kasutab lõkke metafoori: lõke vajab hapnikku. Kui säde ei saa hapnikku, siis lõke ei sütti.
Kui mõte ei saa ruumi, ei sünni väärtus. Kui kalendris puudub valge, puudub ka õhk. Ja kui õhk puudub, siis inimesed väsivad. Väheneb taipamine, agiilsus ja uuendusmeelsus. Tekib illusioon produktiivsusest, aga sügaval sisimas tunneme, et ükskõik kui palju teed, ikka on vähe.
- Emotsionaalne ruum – turvalisus eksida, küsida, mõelda valjusti ja olla lõpuni kuulatud.
Nancy Kline’i sõnul sünnib sügavaim mõtlemine seal, kus inimene tunneb end tõeliselt kuulatuna. Inimese mõtlemise kvaliteedi määrab see, kuidas teda koheldakse.
Tähelepanu, kuulamine, lugupidamine ja eelduste teadvustamine loovad keskkonna, kus inimesed saavad oma mõtlemist maksimaalselt kasutada.
- Kognitiivne ruum – aeg ja luba mõttel küpseda.
Megan Reitz rõhutab, et ilma teadliku tähelepanu ja pausita jääme autopiloodile, kus tähendus ei jõua tekkida.
Juht ei pea kõike täis rääkima. Vahel on juhi suurim panus jätta midagi ütlemata, kuulata vaikides, taluda ebaselgust – anda teisele ruum. Sest mõte vajab tihti ruumi, et üldse ilmuda.
Mäletan üht tagasisidet oma coaching’u-demole: “Vaikus oli agressiivne.” See polnud mõeldud komplimendina, pigem kriitilise märkusena. Võtsin seda aga komplimendina, sest olin lubanud mõttel küpseda. Mitte katkestada ega rutata, vaid hoida ruumi.
Ka juhil endal on vaja mõtlemisruumi
Juht ei saa jagada selgust, kui tal endal seda pole. Ta ei saa anda teistele ruumi, kui ta ise elab ülekoormuses, katkematus voos, ilma hinge tõmbamata. Mõtlemisruum on mitte ainult töövahend, vaid vaimse taastumise ja juhtimisvõime tuum.
Üks parimaid kohti, kus juht saab mõtlemisruumi harjutada, on coaching. Coach’i juures ei ole vaja muljet avaldada ega kohe vastata. Seal saab lubada endal öelda midagi poolikut, vaikida kauem, jõuda oma mõtete sabast lõpuni välja. Coaching loob raami, kus paus ei ole piinlik – vaid vajalik. Sageli on see ainus koht juhi kalendris, kus ta mõtleb iseenda, mitte kellegi teise kasuks.
Aga coaching ei pea olema ainus viis. Mõtlemisruumi saab juht luua ka:
- hommikul 10 minutit märkmikusse kirjutades – enne, kui päev haarab;
- ühe vaikse jalutuskäiguga nädalas – ilma kõrvaklappideta, ainult oma mõtetega;
- reedeõhtul 15 minutit reflekteerides – mis liikus, mis jäi toppama, mis vajab ruumi.
- lisades kalendrisse ühe “mõttetunni” kuus – aja, kus pole agendat, ainult küsimused.
Kõik need väikesed pausid on viisid tulla tagasi iseenda juurde. Et enne, kui juht loob ruumi teistele mõtlemiseks, oleks tal midagi anda – mitte ainult infot, vaid selgust ja kohalolu.
Juhi eeskuju loob kultuuri
Juht ei tööta vaakumis – tema hoiak ja käitumine kujundab keskkonda. Kui juht täidab iga hetke ja katkestab iga vaikuse, siis õpib meeskond, et ka nemad peavad olema pidevas liikumises. Kui aga juht lubab endale mõtlemisruumi – vaikust, hingetõmmet, küsimist –, siis tekib organisatsioonikultuur, kus sügavus on lubatud ja väärtustatud.
Rahulik kohalolu on nakkav – sama palju kui paanika.
Inimesed ei hakka tegema pausi sellepärast, et neile öeldakse: “Mõtle rohkem.” Nad teevad seda siis, kui näevad, et juht ise seda päriselt teeb. Mõnikord piisab sellest, et juht ütleb koosolekul: “Võtame natuke aega. Ma ei taha automaatselt vastata.”
See ei ole nõrkus. See on küpsus. Meeskond ei vaja alati kiiret vastust, vaid keskkonda, kus nad saavad ise mõelda ja julgelt panustada.
Võib-olla peitubki tõhususe ja rahulolu võti tänapäeva töökultuuris ühes lihtsas küsimuses, mida juht võiks endalt sagedamini küsida:
“Kas minu meeskond saab mõelda? Ja kas mina loon selleks piisavalt ruumi?”
Ruumiküsimused juhile
(Võta hetk – mitte lugemiseks, vaid mõtlemiseks.)
Minu kohalolu
- Kuidas ma saan enne kohtumist või vestlust end päriselt kohalolekuks häälestada?
- Mis mind kõige sagedamini takistab kellelegi täielikku tähelepanu andmast?’
- Kui sageli ma tegutsen automaatselt, mitte teadlikult?
Minu mõtlemisruum
- Millal ma viimati mõtlesin iseenda jaoks, ilma et oleksin pidanud kellelegi midagi tõestama?
- Milline näeb välja mu nädal ruumi, mitte ülesannete vaates?
- Millises olukorras võiksin teadlikult lisada pausi: enne otsustamist, reageerimist või koosoleku lõpetamist?
Minu mõju meeskonnale
- Kas mu meeskonnal on piisavalt ruumi mõtlemiseks, küsimiseks, eksimiseks?
- Millist eeskuju ma annan vaikuse ja süvenemise väärtustamisel?
- Kas minu tempo ja stiil toetavad pigem kiirustamist või selgust?
Minu järgmine mikroharjumus
- Mis võiks olla üks väike asi, mida saaksin iga päev teha, et mõtlemisruumi hoida? (Näiteks: 5-minutiline paus, häälmemo asemel meil, vaikne jalutuskäik.)
Tundsid ära mõne oma arenguvajaduse või väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.