Artikkel on esmalt avaldatud Edasi.org.
Mu vanaisa olla tassinud 80-aastasena küürus seljaga oma 50-aastaste poegade kohvreid, sest keegi ei olevat osanud seda sama hästi teha.
Kohtun ikka ja jälle coaching’u-sessioonidel läbipõlemise äärel juhtidega, kelle lugu sarnane: “Ma ei saa aru, teen ju kõik õigesti. Olen alati olemas, aitan kõiki, lahendan probleemid enne, kui need suureks kasvavad. Aga ma olen nii väsinud. Ja meeskond… nad ei võta initsiatiivi. Ootavad, et mina ütlen, mida teha.”
Küsimusele “Kui sa ei oleks viis päeva kontoris, mis juhtuks?” on vastuseks: “Kõik läheks untsu.” – “Tõesti?” – “Jah. Ilma minuta nad ei saa hakkama.”
Need juhid on muutunud oma meeskonnale asendamatuks. Ja see ei ole kaugeltki võit.
Kui aus olla, siis tunnen seda mõtet “Kui mina ei tee, ei tee seda keegi” hästi. See tundub ühtaegu õilis ja vapper – selline, mis paneb ehk südame uhkustki tundma. Aga tegelikult on see üks ohtlikumaid mõtteid, mida juht võib kanda.
See on päästja mõte.
Juhtide seas on palju neid, kes kannavad nähtamatult superkangelase keepi. Nad tunnevad, et peavad teadma kõiki vastuseid, hoidma kõiki koos, lahendama kõik olukorrad. Nad on need, kes “aitavad teised üle tee” – ka siis, kui keegi seda ei palu.
Pealtnäha näeb see välja hooliv. Aga kui vaadata sügavamale, on see sageli midagi muud: rafineeritud kontrollivorm, mis varjab hirmu – hirmu kaotada kontroll, väärtus, tähendus. Mõned autorid on nimetanud seda “superjuhi sündroomiks”- uskumuseks, et kui ma lasen kontrollist lahti, läheb kõik untsu.
Päästmine kui juhtimisstiil
Mõtlen ühele oma kunagisele kliendile. Koosoleku ajal oli tema laud täis märkmeid, mida ta meeskonnale hiljem “lahkelt” laiali saatis: “Siin on mõned mõtted, kuidas seda paremini teha…” Tema meeskond hakkas ootama. Miks pingutada, kui ta nagunii ütleb, kuidas peaks olema?
Päästja stiili mõju päästjale ja teda ümbritsevatele
Karpmani draamakolmnurk kirjeldab psühholoogilist mängu, mis käivitub siis, kui suhted muutuvad pingeliseks või olukord ärevaks. See on alateadlik viis toime tulla hirmu, süü- või abitustundega. Kolmnurgas on kolm rolli – ohver, süüdistaja ja päästja –, mida inimesed vaheldumisi mängivad.
Iga roll tundub alguses põhjendatud: keegi vajab abi, keegi peab korrale kutsuma, keegi tahab rahu luua. Ent tegelikult on see düsfunktsionaalne süsteem, kus keegi ei võta vastutust iseenda tunnete ja valikute eest. Päästja vajab ohvrit, ohver süüdistajat ja süüdistaja kedagi, keda süüdistada – nii toituvad nad üksteisest ja hoiavad mustrit elus.
Juhi rollis võib päästmine näida hoolivusena: “Ma aitan, ma hoian, ma teen korda.” Tegelikult aga takistab see teistel vastutust võtmast. Kui keegi on alati päästmas, ei pea keegi teine muutuma. Veelgi sügavamal tasandil päästab päästja sageli iseennast – oma vajadust tunda, et ta on vajalik, hea ja kontrolli all.
See on positiivne mürk: näiliselt lahke ja abivalmis käitumine, mis aga mürgitab aja jooksul suhteid, vastutust ja eneseusku – nii päästjal endal kui ka tema meeskonnal.
Michael Bungay Stanier kirjeldab tabavalt nõuandekuradi lõksu (advice monster), nimetades meid hellitlevalt “nõuandmise maniakkideks”. Ta toob välja kolm tüüpi, mis seda toidavad.
- “Save it” ehk päästja, kes tunneb, et peab kõik olukorrad lahendama. Näiteks juht, kes ei suuda vaadata, kuidas meeskonnaliige vaevleb ülesandega, vaid astub kohe vahele: “Las ma näitan, kuidas see käib…”
- “Fix it” ehk parandaja, kes annab vastuseid enne, kui on päriselt kuulanud. See juht, kes kuulab kümme sekundit ja siis katkestab: “Jah-jah, ma tean – tee nii ja nii.”
- “Control it” ehk juht, kes ei talu ebakindlust ning peab iga protsessi ohjes hoidma, sest usub, et ainult nii saab tulemus olla hea.
Kõik need kolm on päästja variatsioonid – soov olla kasulik ja vajalik. Aga kui vaadata sügavamale, on selle all alati hirm: hirm kaotada kontroll, väärtus või tähendus, kui ma ei tea vastust ega aita.
Nõuandekuradi ja draamakolmnurga päästja kohtuvad just selles hetkes, kus juht usub, et teiste eest tegutsemine on hoolivus. Tegelikult on see peen viis öelda: “Ma ei usu, et sa saad ise hakkama.” Sest iga nõuande varjatud sõnum on lõpuks sama: olen natuke parem või targem kui sina.
Kangelane või kontrollifriik?
Üks juht ütles mulle: “Ma ei saa delegeerida, sest nemad ei tea, kuidas see peaks täpselt välja nägema.” Küsisin: “Või sa ei julge lasta neil teha teisiti kui sina?” Ta vaikis pikalt… ja noogutas.
Päästja vajab parasjagu enesekindlust, et uskuda: “Ilma minuta ei saa.” Ja kui see usk püsib piisavalt kaua, muutub see sõltuvuseks. Paljud juhid ei delegeeri mitte seepärast, et nad ei usaldaks oma tiimi, vaid seepärast, et nad usuvad omaenda asendamatust.
See on ego, mis on maskeerunud vastutustundeks.
Adam Grant kirjutab oma raamatus “Give and Take” andjatest ja rõhutab, et tõelised andjad ei päästa, vaid võimestavad. Andja, kes ei tunne oma piire, muutubki lõpuks päästjaks – ta annab rohkem, kui tal on, ja loob tahtmatult sõltuvust. Grant nimetab seda “isetu eneseohverduse lõksuks”: abistamine hakkab toitma pigem päästja eneseväärtust kui teise arengut. Päästmine tundub hooliv, kuid võib olla viis öelda: “Ma vajan, et sa vajaksid mind.”
Daniel Kahneman on kirjeldanud, et meis kõigis on kaks mõtlemissüsteemi: kiire (automaatne ja intuitiivne süsteem 1) ning aeglane (kaalutlev süsteem 2). Päästjajuht tegutseb enamasti esimesest – instinktiivsest süsteemist lähtuvalt.
Kui olukord tundub kaootiline või keegi vajab tuge, aktiveerub automaatne mõte: “Ainult mina suudan.” See on aju viis vähendada ärevust ja taastada kontrollitunne. Aga just seal peitub lõks.
Süsteem 2 – aeglane mõtlemine – aitaks märgata, et see pole objektiivne tõde, vaid taju. Et tegelikult on teisedki võimekad, lihtsalt mitte samamoodi kui sina. Et 70% meie tegevustest võiks vabalt usaldada kellelegi teisele – ja sageli tulemus isegi paraneks.
Kangelaseks olemine võib tunduda üllas, aga enamasti peegeldab see hoopis hirmu – hirmu kaotada kontroll, hirmu olla mittevajalik, hirmu jääda märkamatuks. Ja kui juht jääb sellesse mõttesse kinni – “ainult mina suudan” –, siis võibki temast saada üksildane superkangelane, kes päästab kõiki peale iseenda.
Päästa kõigepealt iseennast
Juht, kes on pidevalt teiste teenistuses, unustab lõpuks iseenda. Juht, kes annab, oskamata vastu võtta, hakkab tasapisi tühjenema. Füüsikaseadus.
Päästja põleb läbi, sest ta annab rohkem, kui saab, ja usub samal ajal, et nii peabki olema. See on moraalne lõks: altruismi ja vastutuse kokteil, mis näib vooruslik, kuni ühel hetkel ei ole enam midagi anda.
“Päästa kõigepealt iseennast” ei ole egoism, vaid teadlikkuse märk. See tähendab, et juht peab oskama märgata oma piire ja hoolitseda enda energia, puhkamise ja selguse eest sama tähelepanelikult kui teiste vajaduste eest.
Nagu lennukis: kõigepealt hapnikumask endale. Kui juht on sisemiselt rahulik ja laetud, suudab ta olla kohal, kuulata ja tõeliselt toetada – mitte päästa.
Humanistliku psühholoogia tugisammas on usk inimese tarkusesse, loovusse ja võimesse kasvada. Küpsus on see, kui loobume päästmast ja õpime usaldama, et teine inimene ei ole abitu. Et meeskond suudab leida oma lahendused. Et iga väljakutse ei vaja kangelast, vaid ruumi, kus inimene saab ise kasvada.
Seda võiks nimetada enesejuhtimiseks – teadlikuks valikuks olla kohal ja seada piire, mitte hajuda teiste vajadustesse. Juht, kes usaldab teisi, annab tegelikult kõige suurema kingituse: võimaluse areneda.
Vahel ongi kõige kangelaslikum tegu mitte astuda vahele, vaid jääda kõrvale, seejuures südamega kohal olles.
Kuidas päästmisest kõrvale astuda
Luues keskkonna, kus teine saab ja tahab ise kasvada. See on coach’iv juhtimine. Coach ei tee teise eest, vaid loob tingimused, et teine saaks teha. See tähendab usaldust, piire ja teadlikku distantsi. See tähendab lubada teistel kogeda oma eksimusi, mitte kiirustada neid päästma.
Päästja rollist välja astumiseks tuleb mõtestada enda ja tiimiliikmete täpsed rollid ning teha seda, milles oleme kokku leppinud ja mida oleme lubanud, ei rohkem ega vähem.
Seista kõrval, mitte ees, ja astuda õigel ajal teelt kõrvale – võib-olla on just see juhi kõige suurem oskus. Ja kui päästa, siis kõigepealt iseennast – sellest illusioonist, et ilma minuta ei saa.
See on õpitav. Paraku mitte õppimata ja harjutamata.
Praktiline samm-sammult juhis: päästjast coach’iks
1.Märka hetke, mil asud päästma
Püüa tabada olukordi, kus tormad kellegi eest tegutsema või pakud nõu enne, kui teine on abi küsinud. Küsi endalt: Mis minuga nendel hetkedel toimub Milline on minu piirav uskumus? Mida ma kardan?
2.Tee paus ja hinga
Päästja tegutseb automaatselt – see on Kahnemani “süsteem 1”: kiire ja intuitiivne. Teadvusta hetkeks seda impulssi ja luba tööle “süsteem 2” – aeglasem, teadlik mõtlemine, mis annab sulle valiku, mitte automaatse reaktsiooni.
3. Küsi, mitte ära ütle
Vaheta nõuandmine küsimuste vastu. Näiteks: Mis siin vajab kõige rohkem selgust? Millest alustaksid, kui peaksid seda ise lahendama? Kuidas sa tahad, et ma sind toetan?
4. Sea piirid ja usalda
Luba teistel evida oma vastutust ja otsuseid. Ära tee rohkem kui 50% pingutusest. Kui märkad, et tahad jälle “päästa”, meenuta: mu eesmärk pole teha teiste elu kergemaks, vaid aidata neil kasvada.
5. Hoia iseennast
Päästjast coach’iks muutumine algab enesehoidmisest. Nagu lennukis – kõigepealt hapnikumask endale.
Tundsid ära mõne oma arenguvajaduse või väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.