Kas alahindamine on alati negatiivne?
Kas teadsid, et see võib olla hoopis sinu salarelv, aga ainult siis, kui sa ise end ei alahinda.
Kõik suhted on täis ootusi. Meil on oma ettekujutus teiste käitumise ja motiivide kohta. Harva on see hinnang kallutamata, me kipume inimesi nii üle- kui alahindama. Alahindame inimesi ja ettevõtmisi, sest me ei oska näha nende potentsiaali või neil pole olnud lihtsalt võimalust end tõestada. Alahindamine mõjub sageli laastavalt ja võib panna meid tundma ebakindlalt oma tegemistes. Kui aga vaadata helgemat poolt, võib alahinnatus osutuda meie suurimaks tugevuseks, suisa salarelvaks.
Ajaloost on teada hulgaliselt geeniusi, keda alahinnati. Kusjuures ei alahinnatud mitte nende tulevasi tippsaavutusi, vaid isegi elementaarseid eeldusi midagi saavutada.
- Thomas Alva Edisoni peeti lapsena liiga rumalaks, et üldse midagi õppida,
- Walt Disney vallandati lehetoimetusest vähese loomingulisuse tõttu,
- Steven Spielberg sai filmikooli alles neljandal katsel,
- Michael Jordan ei pääsenud oma kooli korvapallimeeskonna algkoosseisu.
Ja kui palju sõdu on kaotatud vastase alahindamise tõttu. Kui paljud on kogenud konkurentide alahindamisest tingitud ärikaotusi. Poliitiliste konkurentide alahindamine tuleb tavaliselt meelde valmistulemuste väljakuulutamisel.
Alahinnatuse helgem pool
Alahinnatus võib olla supervõime mitmel moel. See võib olla tõsine motivaator, sest kui inimesed sind alahindavad, käivitub vajadus tõestada vastupidist. Alahinnatus kätkeb endas võimalust teisi üllatada ja ootuste ületamisega olla eelisseisus. Sageli jagatakse alahinnatud inimestele lihtsamaid ning vähemtähtsaid ülesandeid, mida hästi täites loovad nad endale hea pinnase järgmisteks, olulisemateks ülesanneteks ja karjäärivõimalusteks.
Alahinnatus annab julguse ja võimaluse olla sina ise
Saad olla sina ise ning endale ise ootusi püstitada. Tippudel on tihti suur soorituspinge, nad peavad vastama teiste ülikõrgetele ootustele. Nurga tagant tulija on sellest painest vaba, sa ei pea teiste ootusi täitma ega kartma, et teised sinus pettuvad. Saad rahulikult seada fookuse oma tugevustele. Kui sul on selge nägemus, tead, mis on oluline ja mis mitte, siis on teiste arvamus ja usk ka vähem tähtis. Saad keskenduda oma asjale, sest alahinnatuid ka muuseas segatakse vähem.
Alahinnatud olemine võimaldab rohkem riskida ja astuda samme, mida teised ei tihka ette võtta.
Saad teha asju, mida keegi teine pole nõus tegema või ei pea endale piisavaks või kohaseks. Paradoksaalselt lubab alahindamine teha rohkem vigu, millest õppida. Alahinnatuilt oodataksegi ju enam eksimusi.
Alahinnatus = valvsuse kaotus
Alahinnatud inimesed on tihti eelisseisus ka läbirääkimistel ja olulistes vestlustes, kuna teine pool ei vaevu ettevalmistuseks piisavalt aega varuma ning sel juhul võimaldavad madalad ootused sul end kehtestada ja vestluse suunda määrata. Ka võib alahindaja tunda end liiga pingevabalt ning kaotada valvsuse, jagades infot, mida ta parema ettevalmistuse korral ei teeks. Karjääri algusajast mäletan, et noore naisjuhi roll meestekeskses seltskonnas pakkus mitmeid selliseid olukordi.
Kuna sinult ei eeldata initsiatiivi ning tihtilugu sind lihtsalt ei kuulata, siis mängitakse sinu kätte trump reageerida teisest poolest informeeritumal positsioonil. Või vastupidi – tundes, et teine pool ei eelda sinult initsiatiivi, saad selle ootamatult haarata ja enda kasuks tööle panna.
Oma rebel-teismeeast, mil mul oli olulisi vajakajäämisi koolidistsipliini täitmisel, mäletan koolipsühholoogi (!) hinnangut koolikomisjonis, et minusuguse koht pole gümnaasiumis, vaid kutsekeskkoolis. Jah, see hinnang ja sildistamine tegi oma detailisuses haiget ning murendas, kuid ergutas kindlasti ka vastupidist tõestama ning end proovile panema.
Olen kuulnud ka coaching’u-ruumis lugusid, kus just alahindamine on olnud suurimate võitude olulisimaks käivitajaks. Lood on erinevad, aga positiivse lahendusega juhtudel on üks märkimisväärne ühisjoon: keskendumine sellele, mida paremini teha. Teinekord on see päris raske, sest olgem ausad, alahinnatus võib esile kutsuda ka viha ja kättemaksusoovi. Püüa seda vältida ja andestada, sest viha ja kättemaks lõhuvad sind ennast. Mind on elu toonase koolipsühholoogiga hiljemgi kokku viinud ning kuigi olen tundnud kiusatust aru pärida ja torgata, mida ma tema psühhomeetrilistest katsetustest teismeliste peal arvan, on mul siiski hea meel, et olen otsustanud seda mitte teha. Eks temagi oli noor ning kogenematu, kindlasti ei soovinud ta halba. Meenutades Konfutsiust: “Enne kui astud kättemaksu teele, kaeva kaks hauda.”
Mündil on ka teine külg
Alahinnatuse positiivsest küljest saab kahtlemata rääkida vaid eeldusel, et sa ise ennast ei alahinda ega hakka uskuma teiste nägemust sinu piiratusest. Kui alahindad end ka ise, siis on teiste sama vaade topelt negatiivse mõjuga. Probleem tekib, kui otsustame aktsepteerida enda või oma tegelikkuse alahindamist. Negatiivsed eelarvamused panevad meid siis endas veel enam kahtlema, tekitavad frustratsiooni ja võivad mõjuda suisa traumeerivalt.
Kui sind alahinnatakse ja su enesekindlus lööb kõikuma, siis püüa teha sel hetkel paus ning teadvustada, et see on teise inimese hinnang sulle, mida sa ei pea ega tohi omaks võtta. Seda on oluline märgata ka juhina ja mõelda, mil on aeg anda üks sõbralik müks.
Ja jälle jõuame eneseteadlikkuse kasvatamise juurde. Kui tead, kes sa oled ja mida tahad, on teistel raske sind eksitada ja maha teha. Inimesi aitab eneseteadlikkuse kasvatamise kõrval fookuse seadmine sellele, kuhu tahame jõuda ja mida oma elus saavutada. See on ka oluline teema, mida käsitlen individuaalses juhtimiscoachingus. On väga oluline, et suudaksid alahindamise olukorras jääda rahulikuks, ajada oma asja, keskenduda selle eelistele ja vaadata alahindamist kui võimalust kasvada ning ootusi ületada.
Noore inimese nägemus
Anna Maria Treifeldt õpib Amsterdami ülikoolis politoloogiat.
Inimesed, kes sind kritiseerivad, aitavad sul tegelikult kasvada, sa saad pöörata negatiivse positiivseks. Kui puutud kokku kriitikaga ja otsustad mitte alla anda, suurendad vaimset jõudu. Keegi ei saa sind takistada. Sa kas jääd selle kriitika taha elu lõpuni kinni või kasutad seda kütusena, millest saad rohkem motivatsiooni kui kunagi varem. Olen mõistnud, et ma ei tohiks anda teiste kätte võimu minu emotsioone, väärtusi või eesmärke kontrollida.
Kui teavitasin mõningaid inimesi, et hakkasin vabatahtliku tööga tegelema, öeldi mulle, et ma raiskan oma aega ja peaksin seda mujale investeerima. Kui ma oleksin oma vana mina, tunneksin piinlikkust. Laseksin negatiivsusel oma enesehinnangut dikteerida. Nüüd aga kasutan seda motivatsioonina veelgi rohkem töötada. Ükskõik, kes ma ka poleks, ei saa ma kõigile meeldida, nii et ma loobusin enda tõestamisest teistele juba mõnda aega tagasi. Ma ei ela teiste jaoks ega pea neile muljet avaldama.
Kui vaatan tagasi oma minevikku, näen naiivset ja leplikku tüdrukut, kes on kogenud ka ebaõnne, olnud koolikiusu ohver. Tean omast käest sedagi, et on uskumatult hea tunne, kui raskustest üle saad. Julgen öelda, et olen uhke selle üle, et ei andnud alla. Rasked olukorrad on mind kokkuvõttes proovile pannud ja õpetanud.
Tundsid ära mõne oma isikliku arenguvajaduse või meeskonna coachingu väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.
Artikkel on esmalt avaldatud Edasis. Illustratsioon: Marko Mäetamm