Artikkel on esmalt avaldatud Edasi.org.
Juhi töö on õppida elama pinges – kahe tõe, kahe vajaduse, strateegiline või taktikaline?
Juht on sageli nagu piloot, kellelt oodatakse lisaks stjuardessi lahkust, lennujaama turvatöötaja tähelepanelikkust ja pagasilaadija musklit – ning seda kõike samal ajal turbulentsiolukorras. Üks hetk juhid strateegiat, teine hetk kustutad tulekahju ja kolmandal lohutad töötajat, kelle lemmikloom on haigestunud. Tere tulemast juhtimise – paradokside ja polaarsuste – igapäevasesse absurditeatrisse.
Stseen 1. Vastandlikud jõud
Juhtimises seisame pidevalt silmitsi paradokside ja vastandlike tõdedega. Mida rohkem areneb meie juhtimispraktika, seda enam mõistame, et sageli ei ole ühte õiget vastust – on vaid valikud, mis viivad meid eri suundadesse. Kas olla usaldav või kontrolliv? Kas jääda paindlikuks või pigem nõudlikuks? Kas olla strateegiline või taktikaline? Sellised küsimused on iga juhi päevatöös tihti esikohal, kuid neile vastuseid leida pole lihtne.
Sattusin äsja lugema esinduslikku uuringut “Global Leadership Development Study” (Harvard Business Publishing, 2024), kus ühena neljast suurimast väljakutsest kiirete muutuste ajal toodi välja just juhtimise paradoksid, ehk kuidas hallata vastandlikke jõude ja sellest tulenevat ebakindlust.
Juhtide väljakutsete lahendused on sageli vastandlikud, kuid üksteisest sõltuvad, eksisteerivad samaaegselt ja püsivad ajas. Nagu sisse ja välja hingamine, ei saa kumbki eksisteerida ilma teise olemasoluta.
Teadlased ütlevad, et paljudele meist on need vastandlikud ja omavahel seotud nõudmised suureks konfliktiallikaks, sest meie aju armastab teha “kas… või…” tüüpi valikuid. Inimese aju on evolutsiooniliselt välja arenenud selleks, et teha kiireid, energiasäästlikke ja ellujäämise seisukohast tõhusaid otsuseid. See tähendab, et meie aju eelistab mustvalget, binaarset mõtlemist – stiilis see või teine, hea või halb, turvaline või ohtlik. Selline mõtteviis aitab meil kärmelt reageerida, kui olukord nõuab selget tegutsemist.
Juhtimis-coach’ina kõnetab see teema mind väga. Mitte ainult sellepärast, et see on huvitav, vaid kuna see kirjeldab ka midagi, mis on sage külaline coaching’u- ruumis: tunne, et juhina ei saa olla “kas see või teine”, vaid tuleb õppida olema “nii see kui teine”. Olla ühtaegu inimlik ja strateegiline. Julge ja haavatav. Avatud ja otsusekindel.
- “Kas ma peaksin sekkuma või andma rohkem ruumi?”
- “Kuidas olla aus ja samal ajal hoida suhteid?”
- “Kuidas valida tulemuse ja inimeste heaolu vahel?”
- “Kuidas ma tean, millal piisab, pole ei liiga palju ega liiga vähe?”
- “Ma tahan rohkem delegeerida, aga ei suuda kontrolli kaotada.”
- “Tahan olla ligipääsetav, aga tunnen, et vajan rohkem piire.”
Coaching’u-vestlustes kerkivad needsamad mustrid ikka ja jälle. “Ma ei tea, mida teha – kõik tundub vastuoluline.”
Stseen 2. Ruum kahe tõe vahel
Sageli ei vaja klient uut tööriista või tegevusplaani. Ta vajab ruumi, et lubada endal olla nende kahe vastasjõu vahel. Mõtestada paradoks – ja õppida seda juhtima. Kui õppida paradoksi mitte lahendama, vaid kuulama, saabub uus taju.
Paradokside juhtimine ei tähenda nende lahendamist, vaid võimet elada ja töötada nende sees.
Juht peab olema piisavalt kohal, et pidada vastu ebamäärasuses, kuulata end ja teisi, märgata ja lubada, otsustada ja mõtestada. Ja siis taas küsida. See tähendab õppida elama pinges – kahe tõe, kahe vajaduse, kahe väärtuse vahel.
Eksistentsiaalne coach ja autor Monica Hanaway on selle hästi sõnastanud: eksistentsiaalne coaching ei püüa paradokse kõrvaldada, vaid loob ruumi, kus inimene saab neid uurida, neile tähenduse anda ja neid oma elu ning juhtimispraktika osana aktsepteerida. Selline töö loob ühenduse meie autentsusega ning aitab langetada otsuseid, mis pole mitte mustvalged, vaid tähenduslikud ja ajas kestvad.
Geštalt-terapeudid ütlevad: “Terviklikkus sünnib vastandite integreerimisel.” Coaching’u kontekstis tähendab see, et juht õpib andma ruumi mõlemale poolele (näiteks empaatiat ja selgust, usaldust ja kontrolli, järjepidevust ja paindlikkust), mitte ühe poole kasuks otsustades, vaid neid teadlikult tasakaalustades.
See on kasulik ka meie ajule: asendada “kas…või…” valikud “nii-nii” mõtlemisega. Viimane ei ole meie kaasasündinud automaatika, aga see on õpitav oskus, mis nõuab teadlikku harjutamist turvalises keskkonnas, näiteks coaching’u-ruumis. Neuroplastilisus tähendab, et mida rohkem me praktiseerime keerukate olukordade talumist ja paradoksidega olemist, seda kergem on ajul hiljem samasuguses olukorras rahulikuks jääda.
Praktikas tähendab see teadlikku aeglustamist: enne kui kiirustada kohe delegeerima, tasub kuulata, mida kontrollivajadus tegelikult räägib. Kui tunned, et soovid olla toetav, aga ka nõudlik, võib aidata küsimus: “Kuidas ma saan mõlemat hoida?” Coaching’u-vestluses võib see kõlada nii: “Mis oleks, kui sa ei peaks valima, vaid lubaksid korraga kahte tõde?” Reflekteerimine, aeglustamine, tähelepanu pööramine kohalolule ja iseendale (nt coaching’u kaudu) aitavad seista vastu hirmule ja lihtsustavale mõtlemisele.
Uuringud viitavad, et just need juhid, kes suudavad mitmetähenduslikkuses ja ebakindluses orienteeruda, on muutuvas maailmas edukamad. Nad on rahulikud ka tormis, sest nad ei otsi kindlust seal, kus seda pole – nad otsivad tähendust.
Selline lähenemine avab juhile rohkem valikuvabadust, kuna ei piira teda ühe õige valikuga.
Stseen 3. Harjutused tasakaaluks
Oluline on esmalt aktsepteerida, et ei ole ühte õiget vastust, vaid tuleb õppida elu pingetundlike vastandite vahel taluma. Siin on mõned lihtsad soovitused, kuidas end maandada ja tasakaalu otsida.
- Tunne end ja oma piire. Kui oled tõmmatud vastandlike jõudude vahele, tasub esimesena küsida endalt: mis on mulle kõige olulisem? Mis on minu väärtused ja eesmärgid? Olles teadlik oma põhiväärtustest, on kergem teha teadlikke valikuid ja leida tasakaalu.
-
Võta aeg maha. Kui tunned pinget, luba endal aeglustada. Mõnikord on tasakaalu leidmiseks vaja hetke, et mõelda ja tunnetada, mis on kõige kasulikum.
-
Küsi õigeid küsimusi. Küsimused nagu “Kuidas ma saan mõlemat hoida?”, “Mis on mulle ja minu meeskonnale kasulik?” või “Kuidas saan ma rahuldada mõlemat vajadust?” aitavad suunata mõtted tasakaalu leidmisele, mitte vastuse kiirele andmisele.
-
Uuri ja arenda oma uudishimu vastandite suhtes. Kui õpid olema rahulik ja paindlik, nähes vastandeid mitte takistuse, vaid võimalusena, siis on lihtsam nende vahel navigeerida. Paradoksid on tegelikult uued avastused, mis võivad juhtida meid rikkalikuma arusaamise ja loovamate lahendusteni.
-
Loo avatud dialoog. Kui vastandid mõjutavad tiimiliikmeid, tasub julgustada meeskonda jagama oma muresid ja ideid. Kaasa teised arutellu, kuidas leida tasakaal.
Lõppkokkuvõttes on oluline mõista, et tasakaalu leidmine polaarsuste vahel ei ole lõppsiht, vaid pidev protsess: see on õppimine ja kohanemine vastandlike jõududega, mis võivad pakkuda hoopis uuel tasemel loovust ja võimalusi.
Geštalt-teooria järgi on inimene kui lõputu jada vastandeid. Nende integreerimine on võimalik vaid siis, kui mõlemad pooled on selgelt välja öeldud ja kogetud. See aitab mõista.
Lõppvaatus. Rahu keset tormi
Paradokside juhtimine ei tee elu lihtsamaks, aga muudab juhi sisemise kompassi täpsemaks. Kui loobud vajadusest jõuda ühe õige vastuseni, avaneb loovus.
Paradokside mõtestamine annab juhile rohkem ruumi. Rohkem võimalusi. Rohkem valikuid.
Keegi ütles, et elame ju kogu elu korra ja kaose vahel. Organisatsioonides ja juhtimises on kord vajalik, et asjad toimiksid, aga liigne kord võib lämmatada innovatsiooni. Kaos toob uudsust, aga ilma raamideta hajub fookus. Hea juht suudab hallata seda vaheldumist ja kasutada seda loovalt ära.
Ja just siin peitubki paradoksidega töötamise tegelik väärtus: oskus mitte ainult otsustada, vaid mõtestada. Oskus mitte ainult juhendada, vaid kohal olla.
Millise paradoksi keskel Sina praegu elad? Ja kuidas saaksid seda mitte lahendada, vaid kohal olla ning kuulata?
Tundsid ära mõne oma arenguvajaduse või väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.