Artikkel on esmalt avaldatud Edasi.org.
Meeldimishaigus on nähtus, mida on kerge alahinnata ja raske märgata.
Olen viimasel ajal mitmel laval ja intervjuus jaganud, kuidas soov meeldida mind noore naisena mõjutas. Pidasin oskust olla meeldiv enda suurimaks tugevuseks ega märganud, kuidas see samal ajal õõnestas mu selgroogu: muutsin end paindlikumaks kui vaja, vältisin konflikte, võtsin rohkem vastutust, kui suutsin kanda. Alles hiljem taipasin, et minu suurim voorus on tegelikult mu suurim takistus.
Meeldimishaigus on nähtus, mida on kerge alahinnata ja raske märgata – eriti kui see on peitunud tublidusse, empaatilisse kuulamisse või kohusetundesse. Aga kui soov teistele meeldida hakkab varjutama isiklikke vajadusi ja takistama selget juhtimist, saab sellest nähtamatu pidur.
Meeldida tahtmises iseenesest ei ole ju midagi halba, mida häbeneda või välja juurida. See on osa meie isiksusest ja aidanud meil sotsiaalselt kohaneda, luua suhteid ning toimida meeskondades.
Takistuseks saab see siis, kui soov meeldida muutub automaatseks kohandumiseks ja tegevuseks olukordades, kus see meid ei teeni või isegi kahjustab. Viimane avaldub rohkem pinge- ja konfliktiolukorras.
Naised ja mehed
Meeldimishaigus on mitmetahuline nähtus, mida seostatakse sageli enam naistega. Kuid see pole ainult naiste probleem – jah, naistel avaldub see sagedamini ja nähtavamalt, aga peamine vahe seisneb siiski selles, kuidas meeldimiskäitumine sooti ilmneb.
Tüdrukuid kasvatatakse olema hoolivad, koostööaltid, tänulikud. Kuulumiseks tuleb meeldida. Nad õpivad vältima konflikte, võtma vastutust ka seal, kus ei peaks, ja seadma teiste vajadused enda omadest ettepoole. Tara Mohr kirjeldab seda oma raamatus “Playing Big” kui tubli tüdruku kasvatusviisi tagajärge – uskumust, et tunnustus tuleb siis, kui oled tubli, tagasihoidlik ja teistele meele järgi. Selline sisemine hääl ütleb: ära küsi liiga palju, ära häiri, ära paista silma.
Uuringud näitavad, et juba varases eas kipuvad tüdrukud pigem järgima juhiseid, isegi kui need on valed, samas poisid otsivad lahendusi. See viitab sügavalt juurdunud sotsialiseerimiserinevustele. Lisaks näitavad uuringud, et sama käitumine – näiteks enesekehtestamine – on meestel tunnustatud, kuid naistel pigem taunitud.
Sally Helgesen ja Marshall Goldsmith kõnelevad oma raamatus “How Women Rise” meeldimishaiguse mõjust naiste karjäärile. See viib sageli nähtamatuseni: panustatakse rohkem, kui roll nõuab, ei öelda “ei” ja usutakse, et töö räägib iseenda eest. Liiga tihti jäävad andekad naised tublideks tegijateks, aga ei saa juhtideks, sest väldivad riski ja ebamugavust, mis kaasneb nähtavale tulemisega. Naised loodavad, et neid märgatakse vaikimisi, aga see lootus jääb tihti täitumata. Nähtamatus ei too mõju.
Autorite sõnul varjutab meeldimise lõks ka võimet teha selgeid otsuseid, sest tahad alati luua konsensust ja vältida valu ning solvumist. Nii oled aga manipuleeritav ja oma eesmärgist eemale juhitav. Ka on meeldijal krooniline raskus delegeerida, sest ta tahab aidata ja tore olla. Teisi endast ette seades tunned end ju hea inimesena. Sageli muretsetakse selle pärast, mis meist mõeldakse ja räägitakse, ning meeldimisega püütakse vältida tagarääkimist.
Kui meeldimine muutub enesestmõistetavaks suhtlusviisiks, tekib väsimus, rahulolematus ja sisemine konflikt.
Ent ka meestel võib meeldimissoov kujuneda nähtamatuks takistuseks. Ühiskond soosib meestes iseseisvust ja otsustavust, samas tunnevad paljud neist survet olla kasulik, usaldusväärne ning mitte valmistada pettumust. Meeste meeldimiskäitumine ei väljendu tingimata pehmuses või nõustumises, vaid pigem liigses kohusetundes, vastutuse võtmises, lahenduste leidmise surves ja tunnete allasurumises.
Mehed püüavad sageli meeldida saavutuste ja sunnitud rahulikkuse kaudu. Nende väärtust mõõdetakse selles, kui tõhusalt nad teisi aitavad või kui vähe probleeme nad tekitavad. Mehed väldivad konflikte, et mitte näida nõrgad, emotsionaalsed või kontrolli kaotanud. Samal ajal puudub meestel tihti ühiskonnas luba tunnistada, et nad tunnevad end teiste ootuste all murduvat.
Meeldimiskäitumine – sõltumata soost – on seotud vaimse ja füüsilise heaoluga. Inimesed, kes pidevalt allutavad oma vajadused teiste omadele, kogevad suuremat stressi ja läbipõlemise riski.
Kuulumine või sobitumine
Brené Brown lisab haavatavuse vaate. Tema sõnul sünnib soov meeldida tihti häbitundest – tundest, et me pole piisavad. Brown eristab kuulumist ja sobitumist: kuulumine eeldab autentsust, sobitumine aga kohandumist. Meeldimiskäitumine kuulub viimasesse kategooriasse. Püüe liigselt sobituda ja meeldida viib enese kaotamiseni; kuulumistunne ei tohiks kunagi olla suurem kui enese aktsepteerimise tase. Inimesed vastavad uuringutes kuulumistunde kohta: me tahame kuuluda, aga mitte oma autentsuse ja autonoomia arvelt.
Kohandumine ja konfromsus õõnestavad selgroogu.
Meeldimine kui mõjutusvahend
Robert Cialdini, mõjustamispsühholoogia guru, räägib meeldimisest kui ühest kõige tugevamast mõjutusviisist, mida kasutatakse turunduses, müügis, poliitikas ja igapäevastes sotsiaalsetes suhetes. Ta toob esile kolm mehhanismi, mis teevad manipulatsioonidele vastuvõtlikuks.
- Meeldivuse printsiip: me ütleme “jah” neile, kes meile meeldivad – ja püüame olla meeldivad, et saada “jah”.
- Sotsiaalne kinnitus: me kohandume grupi ootustega, isegi kui need on meie väärtustega vastuolus.
- Vastastikkus: kui keegi teeb midagi meie heaks, tunneme kohustust vastata – isegi enda arvelt.
Meeldimine on kahe teraga mõõk. Kui meie otsuseid ei juhi väärtused või eesmärgid, vaid soov meeldida, on oht sattuda rollidesse, kus meid kasutatakse ära või kus me ei suuda öelda “ei” isegi siis, kui peaks. Just seetõttu peab meeldimispüüdu oskama teadlikult juhtida, mitte lasta sel enesejuhtimist asendada.
Väljapääs
Tõenäoliselt on teistele meeldida tahtmisest loobuda pisut hirmutav, sest võid tunda, et see on osa sinust. Vähemalt minuga oli nii. Meeldimissoovist ajendatud käitumine on aidanud minevikus keerulistes olukordades kohaneda ja hakkama saada.
Küsimus ei ole selles, kas meeldida, vaid millal, kuidas ja kellele. Asi on oskuses valida – mitte automaatses kohandumises.
Käitumismustritest välja murdmiseks tuleb esmalt märgata, mis meid täpselt enam ei teeni. Teadlikkus loob ruumi uutele valikutele. Ja valikust algab muutus.
Mõtle oma prioriteetidele: kas sinu eesmärk on kõigile meeldida ja olla alati imetore inimene, või on sul elus veel midagi, mida tahad tõeliselt saavutada? Paljud meist – eriti naised – pingutavad tohutult, et mitte valmistada teistele pettumust. See soov olla hea inimene võib aga halvata võime hinnata olukordi enda vaatenurgast – analüüsida, mis on päriselt oluline ja mille arvelt see kõik tuleb.
Mina sain abi teadlikkuse kasvatamisest coaching’u-ruumis – nähes ja mõistes oma käitumise mõju ning suurendades valikuid ja alternatiive. Harjutasin turvalises keskkonnas, kaasasin teisi ja palusin endale tagasisidet anda. Kiita nii õnnestumiste kui näidata peeglit ebaõnnestumiste puhul.
Minu enda teekond hakkas muutuma, kui lõpetasin oma väärtuse mõõtmise heakskiidus teiste silmis. Kui õppisin ütlema “ei” ilma põhjendamata. Kui hakkasin usaldama oma häält, ehkki see ei pruukinud meeldida teistele. Olen teel – ja see on hea koht, kus olla.
Kuidas muutuda?
Marshall Goldsmithi soovitused
1. Alusta ühest sammust.
Muutust ei juhi mitte suur entusiasm, vaid keskendumine. Vali üks harjumus või selle tahk, mis sind enim kõnetab. Uuri, kuidas ja kus see sind käituma paneb. Seejärel hakka väikseid osi muutma – järjekindlus, mitte ideaalne algus, toob tulemuse. Suur pilt aitab mõista, kust alustada, aga tegutsema peab kohe. Pea meeles: hea on parem kui täiuslik.
2. Ära tee seda üksi.
Me kaldume stressis või segaduses naasma vanadesse mustritesse. Seepärast on oluline, et keegi aitaks sul fookust hoida. Kui sul pole coach’i, siis leia usaldusväärne inimene (kolleeg, sõber, juht), kellele saad oma eesmärki jagada. Lepi kokku, kuidas ta sind toetab ja millal peeglit näitab. Tagasiside vastuvõtmine on oskus: kuula, täna ja küsi juurde. Harjuta ka n-ö kuulutamist – mida rohkem inimesi teab, mida sa püüad muuta, seda suurem on toetus.
3. Ära hinda, vaid liigu.
Kindlasti tuleb ka tagasilööke. Püüa neil hetkil peatuda ja endale andestada. Harjuta leplikku suhtumist “praegu on nii” – leebust, mis lubab edasi liikuda ka siis, kui kõik ei lähe perfektselt. Küsi edasisidet, mitte kriitikat: mida võiksin edaspidi teha teisiti? Püüa ka märgata, kui hakkad ennast, teisi kritiseerima – see on osa vanast mustrist. Selle asemel küsi: millest saan lahti lasta?
Tundsid ära mõne oma arenguvajaduse või väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.