Artikkel on esmalt avaldatud Edasi.org.
Suve hakul tekib tunne, et võiks lõpuks ometi puhata. Päike, rohelus, valgus – kõik räägib rahust ja taastumisest. Ent ometi, kuigi keha on puhkusel, on vaim tööl. “Aku laeb”, aga ei saa täis või isegi mitte pooltäis.
Viimaste aastate uus normaalsus – väline turbulents – võib hetkega lõhkuda sisemise tasakaalu ja püsivas kaoses on taastuda järjest keerulisem. Kuigi ületöötamine, läbipõlemine ja kõrge stressitase on võtnud epideemilised mõõtmed, peavad paljud puhkust ikkagi luksuseks või ei oska lihtsalt puhata. Olen oma töös juhtimis-coach’ina näinud, kuidas inimesed suhtuvad puhkusesse kui preemiasse, mille peab välja teenima. Ohtlik mõtteviis, sest kui puhkust nähakse “luksusena”, siis on seda kerge edasi lükata või sellest loobuda.
Kontrollivajadus, hirm maha jääda või soov tunda end vajalikuna hoiavad meid oravarattas ka siis, kui peaksime puhkama. Tean ju, et puhkamine on üks meie baasvajadusi, mitte privileeg. Sellest hoolimata avasin hiljutise puhkuse ajal meilikasti ja vastasin töökirjadele. Olgem ausad, siis imestasin, miks inimesed sama hooga tagasi vastasid. Olen põlvkonnast, kus kättesaadavust on peetud pühendumuse märgiks. Noorem kolleeg reageeris kiirelt: walk your talk.
Ma pole ainus. Viimatised uuringud näitavad, et 47% inimestest tunneb puhkuse ajal süüd ja 54% kontrollib töömeile ka puhates. Meid, eestlasi, on õpetatud, et tööl ollakse “tubli” ja puhkusel “laisk”. Kujutlus, et töö ja puhkus on justkui vastandid, on visa kaduma.
Piiride hägustumine
Üks tänapäeva nähtus on workation – töö ja puhkuse seguvorm. Inimesed reisivad, vahetavad keskkonda, kuid teevad samal ajal tööd. Kui see on teadlik valik ja sobib inimese elurütmiga, võib see isegi hästi toimida. Kuid sageli segunevad ajavööndid, tööülesanded ja vaba aeg nii, et ei suudeta ei puhata ega süveneda. Perceptyxi uuring näitab, et 43% töötajatest ei suuda tööga seotud mõtteid ka puhkusel olles välja lülitada ning 29% plaanib teadlikult töö ja puhkuse segunemist. See suurendab läbipõlemise riski, sest aju ei saa selget signaali: “Nüüd puhkame.”
Aina tihedamini kõlab uskumus: “Kui teed tööd, mida armastad, ei pea sa päevagi töötama.” See lause kõlab nagu mõnus motivatsiooniplakat, mida näeb sotsiaalmeedias või eneseabiõpikutes. Kui aus olla, siis see on üks ohtlikumaid pooltõdesid, mis meie tööelukultuuri imbunud.
Ameerika ajakirjanik ja autor Sarah Jaffe on selle kohta tabavalt kirjutanud oma raamatus “Work Won’t Love You Back”: töö ei armasta meid tagasi. Tõsi, armastus töö vastu on väärtus, aga kui hobi ja töö segunevad, kui töö muutub ainukeseks eneseteostuse ja rõõmu allikaks, kaob tasakaal. Tulemuseks on ületöötamine ja lõpuks tühjus.
Isegi kui töö pakub rõõmu, vajab meie närvisüsteem, keha ja sotsiaalne elu aega, mis on tööst lahus.
Tööandja roll
Kolmandaks pisut fenomenist nimega vacation hoarding – inimesed ei kasuta oma puhkusepäevi. The Guardian kirjutas sel aastal, et vaid 35% briti töötajatest kasutab kogu oma aastapuhkuse ära. Põhjused on tuttavad: töökoormus, asendamatuse tunne, hirm karjääri pärast. Aga tulemuseks on suurem haiguspäevade arv ja madalam tootlikkus. Paradoksaalsel kombel on just vähem töötamine see, mis aitab paremini töötada.
Tööandjatel on siin määrav roll. Kui juhtkond väärtustab puhkust – lubab ja toetab seda ning on ise eeskujuks –, siis muutub ka töötajate suhtumine. Organisatsioonid, kus puhkuse ajal inimesi ei tülitata, kus on selged kokkulepped ja kultuuriline norm taastuda, on need, kus inimesed püsivad. Juht, kes töötab nädalavahetustel ja saadab keset ööd töömeile, annab vaikimisi sõnumi: “Töö on tähtsam kui sina.” See sõnum ei kanna. Kui keegi näib asendamatu, on see juhtimis- või kultuuriline probleem, mitte kvaliteedimärk. Terviklik meeskond suudab toimida ka siis, kui liikmed puhkavad.
Ka puhkusele minekut, puhkamist ja sealt naasmist on tark plaanida
Plaanimata puhkus viib tihti selleni, et seda ei tulegi. Hästi ette valmistatud puhkus vähendab süütunnet, loob rahu kolleegidega ja aitab päriselt välja lülituda. Kui puhkusele minnakse teadliku ettevalmistuseta – informeerimata, delegeerimata ja piire seadmata – on tulemuseks “puhkus”, millele järgneb tagasitulek veel suurema stressiga. Puhkus vajab planeerimist samamoodi nagu iga teine projekt: kellele delegeerin, millal lülitun välja, millised on minu piirid.
Puhkus ei ole lihtsalt paus ega “mitte töötamine”. Päevadesse tuleks plaanida rõõmu ja naudinguid, tegutseda seal, kus oma tugevusi rakendada saad. Puhkuse ajal tuleks vältida “edasilükatud kohustuste” täitmist. Kui midagi on tõesti vaja ära teha, leia tasakaal: tee midagi, mis annab samal päeval ka rõõmu.
Puhkus ei pea tähendama täielikku tegevusetust. Paljudele sobib taastumiseks paremini aktiivne puhkus: liikumine, loodus, loovad tegevused. Tegevusetus võib mõjuda suisa ärevust tekitavalt.
Füüsilise ja vaimse taastumise seisukohast on parimad puhkused need, kus inimene liigub, on looduses ja teeb midagi, mis talle tõeliselt rõõmu pakub.
Uuringud ütlevad, et kehaline aktiivsus, isegi kerge jalutuskäik, aitab palju paremini taastuda kui passiivne ekraani ees veedetud aeg.
Rõõmuallikad on erinevad, aga kindlasti soodustab seda tugevam kontakt – lisaks iseendale ka oma lähedastega. Sotsiaalmeedia-ajastul, kus suhted on tihti pindmised ja filtritega kaetud, on tõelise läheduse vajadus suurem kui kunagi varem. Psühholoogid räägivad, et inimese heaolu tugineb kolmele põhivajadusele: autonoomia, pädevus ja kuuluvus. Just viimane – kuuluvus – jääb kiirustavas tööelus ja pseudokontaktides vaeslapse ossa. Puhkus loob ruumi selle vajaduse täitmiseks. See on võimalus olla kohal – mitte lihtsalt füüsiliselt, vaid päriselt koos.
Ja viimaks fenomenist nimega post-vacation paradox. Harvard Business Review’ taskuhäälingus rääkisid Ayelet Fishbach ja Tessa West nähtusest, kus inimesed tunnevad end pärast puhkust mitte värske, vaid väsinuna ja ebamugavalt. Põhjusi on mitu: puhkus polnud piisavalt taastav, töö segas vahele või oli puhkus pigem teiste teenindamine kui iseenda laadimine. Lisaks võib tööle naasmine tunduda kontrastina kurnav – järsk üleminek vabadusest rutiini.
Psühholoogid soovitavad selliseks tagasitulekuks valmistuda: alustada lihtsamatest töödest, seada realistlikud ootused ja olla enda vastu leebe. Tõrkeid ja motivatsioonilangust tasub võtta mitte kui nõrkust, vaid kui märguannet: võib-olla vajab midagi muutmist. Vahel aitab puhkus selgemalt näha, mis töös toimib ja mis mitte. Kui tööle naastes motivatsioon ei taastu, tasub kaaluda muutusi – rollis, ülesannetes või karjäärivalikus.
Kokkuvõttes ei ole puhkus preemia, vaid töövõime taastamise vältimatu eeldus. See ei pea olema passiivne, kuid peab lähtuma isiklikest vajadustest, piiridest ja rõõmuallikatest. Päriselt puhkamine on nii enesejuhtimise oskus kui ka organisatsioonikultuuri peegel.
Tundsid ära mõne oma arenguvajaduse või väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.