Kas ma olen ikka piisavalt hea?
Vaatan oma ebakindlust heatahtlikult ja näen seda kui ambitsiooni tasakaalustajat.
See oli jaanuaris, kui Eesti Ekspress, mida olen alati pidanud Eesti ajakirjanduse lipulaevaks, pöördus minu poole ettepanekuga hakata kolumnistiks. Tundsin elevust, rõõmu ja uhkust. Järgmisel hetkel koputas uksele vana tuttav „külaline“ coaching’uruumist, pinin kõrvas: kas ma olen ikka piisavalt hea? Äkki peaks enne veel midagi õppima ja harjutama? Ühesõnaga – ilmselgelt – ei ole piisavalt hea.
Juhtimis-coach’ina kuulen oma klientidelt fraasi „ma pole piisavalt hea“ päris tihti. See on omane inimestele, kel on kõrged standardid endale ja oma tööle. See avaldub eri vormides:
- eneses kahtlemine,
- perfektsionism,
- petturisündroom ja
- hirm läbi kukkuda.
Eneses kahtlemine on ebakindlus oma võimete ja otsuste suhtes, mis võib tekitada ebaadekvaatsust ja ärevust.
Perfektsionist seab endale ebarealistlikke eesmärke, arvates, et ei tee kunagi piisavalt – selline hoiak võib läbi põletada.
Ma olen värbamisviga ja täna on see päev, kui kõik sellest teada saavad
Petturisündroomi all kannataja arvab, et ta ei sobi oma ametikohale. „Ma olen värbamisviga ja täna on see päev, kui kõik sellest teada saavad,“ mõtleb ta. Muretseb, et on teised kuidagi ära tinistanud ja pannud niiviisi nad oma pädevusse uskuma.
Eksimishirm pärsib arengut, sest paanika vigade tegemise pärast hoiab tagasi ja takistab võtta riske.
Arengutõkked
Tõenäoliselt võib mõni neist neljast omadusest olla paljudele arengutõkkeks. Ehk koguni mitu? Soovitatav on tuvastada nende takistuste juurpõhjused ja töötada välja strateegiad neile vastamiseks. Näiteks
- positiivne sisekõne,
- realistlike eesmärkide seadmine,
- keskendumine oma tugevustele ning
- juba toimunud õnnestumistele ja saavustele.
Eneseabiõpikud sekundeerivad: ütle enesele, et sa oled piisavalt hea! Traditsiooniline soovitus ja üldiselt pole see paha. Olen isegi katsetanud ja klientidega eksperimenteerinud. Aga siiski – mitte alati piisav. Ei pruugi anda pikaajalist tulemust.
Kui ebakindlus muutub nuhtluseks, võib küll proovida teha igasuguseid positiivseid nimekirju, hoolitseda enese eest, sisendada enese väärtust, kuid keerulisemates olukordades ei anna see alati tulemust ja pinin on varsti tagasi. Keerulisematel juhtudel on mõistlik pöörduda psühholoogi või psühhoterapeudi poole.
Julgustav ebakindlus
Enamiku inimeste jaoks pole mittepiisavuse tunne nii suureks takistuseks, et vältida ka sellest arenguvõimaluste otsimist. Näiteks, kui kirjeldada ebakindlust kui ühte edu saavutamise kriteeriumi, siis on vaade hoopis teine. Nimetame seda „julgustavaks“ ebakindluseks. Kui seesama „ma pole piisavalt hea“ paneb mind pisut rohkem pingutama, uudishimu säilitama ja teisi võrdsete mõtlejatena võtma, siis võiks seda ju suisa heaks pidada? Loe sarnasel teemal mõtteid ka artiklist: “Alahinnatuses peitub supervõime”
Meenub Yale’i õigusteaduste professor Amy Chua, kes ühel esinemisel, toetudes oma uuringutele, väitis, et Ameerika erinevate kultuurirühmade edu või ebaedu seletavad kolm mõneti ootamatut vastuolulist tunnust:
- üleoleku kompleks,
- ebakindlus ja
- impulsikontroll.
Just ebakindlus ehk tunne, et inimene ise või see, mida ta teeb, pole piisav. See tekitab indu, paneb end tõestama ja töötama. Kuid tasakaalustava enesekindluseta see lõhub. Edu seisneb ebakindluse ja suure enesekindluse tasakaalus ning koostöös. Kumbki äärmus üksi ei toeta meid. Elevus ja ebakindlus, ambitsioon ja julgustav ebakindlus tuleb omavahel kuidagi koostööle panna.
Edu või ebaedu seletavad 3 mõneti ootamatut vastuolulist tunnust:
- üleoleku kompleks,
- ebakindlus ja
- impulsikontroll.
Tasakaal on tõenäoliselt igaühe jaoks veidi erinevas kohas ja selle leidmiseks tuleks mõlemad pooled selgelt välja öelda. Üks mu lemmiktsitaate coaching’u olemuse kohta: „Ma tean, mida ma mõtlen, kui kuulen, mida ma ütlen.“ E. M. Forster. Millestki rääkimine ja kogemine parandab oluliselt meie mõtlemise kvaliteeti ja suurendab tõenäosust, et mõte viib tegudeni.
Tagasi tulles oma kahtluste ja ebakindluse juurde otsustan nii: ma ei saa enne teada, kas olen piisav või mittepiisav kolumnistiks, kui pole oma ambitsiooni ja ebakindlust sõnastanud ning seda järele proovinud. Vaatan oma ebakindlust heatahtlikult ja näen seda kui ambitsiooni tasakaalustajat.
Kuidas sina oma võimaliku mittepiisavuse enda kasuks tööle paned?
Tundsid ära mõne oma isikliku arenguvajaduse või meeskonna coachingu väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.