Vaid piisava puhkusega on võimalik olla edukas
Olen aastaid olnud jännis puhkamiseks, täpsemalt, täiskohaga puhkamiseks aja maha võtmisega. Kõrvus vana õpetaja ütlus: „Kes ei otsi ise tasakaalu, ei pea muretsema – tasakaal otsib tema üles, kuigi tavaliselt mitte just meeldivas vormis.“
Keegi ei kahtle, et meie aju vajab tulemuslikumalt toimimiseks puhkust. Puhkus tööst ja tehnoloogiast, hea uni, tähenduslik aeg sõprade ja perega pole vaid kena unistus, vaid kriitilised eeldused, et olla vaimselt ja füüsiliselt terve. Ajule puhkuse andmine annab energiat, parandab keskendumist ja kreatiivsust. Väga hea.
Ma tean ju seda kõike, olen endale andnud enne puhkust nii paljudel kordadel lubaduse, et ma ei ava e-postkasti, ei vasta töösõnumitele ja -kõnedele, ning ometi seda tihti murdnud. Veel enam: olen puhkuse ajal algatanud hulgaliselt töökõnesid ja kirjutanud töökirjasid ning siis ikka imestanud, miks inimesed mulle seejärel hoogsalt samaga vastavad. Tõesti huvitav.
Töö- ja puhkeaja tasakaal – õppida võiks z-generatsioonilt
Millal olid sina viimati töölt eemal nii, et ei vastanud ühelegi e-kirjale või telefonikõnele?
„Ma ei oska puhata“, „olen superhõivatud“, „kättesaadav 24/7“ on vaid mõned fraasid, mis viitavad ületöötamise kultuurile. Juhtimis-coach’ina märkan, et uhkusega hääles ütlevad ületöö kultuurile viitavaid väljendeid pigem 40+ inimesed. Kindlasti on neid vähem kui kümme aastat tagasi ja pigem näen aina rohkem kliente, kes töötavad teadlikult selle muutmiseks. Nad sõnastavad kogu-aeg-töötamise ja sellest tuleneva läbipõlemise ohu oma suurima probleemina.
Puhkamist võiks õppida oma lastelt või lastelastelt. Z-generatsiooni, vahemikus 1996 kuni 2012 sündinute nägemus töö- ja isikliku elu tasakaalust erineb oluliselt nende eelkäijate omast. Kõige kehvema vaimse tervisega põlvkond oskab paradoksaalselt, või ehk just seetõttu, meist paremini end sel teemal kehtestada. Vaadake või lugege, millise kergusega seavad nad piire, otsivad tasakaalu, paindlikkust, sõnastavad oma puhkuse ja vaimse tervise vajadusi. Nad seavad isikliku heaolu ja õnne muust ettepoole ning püüdlevad karjääri poole, mis lubab elu nautimist jätkata.
Juhtimis-coach’ina märkan, et uhkusega hääles ütlevad ületöö kultuurile viitavaid väljendeid pigem 40+ inimesed.
Tõepoolest, ülivähesed on meist positsioonil, kus ratsionaalselt peaks kogu aeg kättesaadav ja töölainel olema.
Kuidas tulemuslikumalt puhata ja mitte olla kogu aeg kättesaadav?
Mõned lihtsamad soovitused maksimaalselt puhata:
- Eeltöö. Sõlmi kokkulepped. Planeeri puhkus varakult ja anna ka teistele oma plaanidest võimalikult vara teada. Prioritiseeri ülesanded, räägi läbi ja delegeeri. See distsiplineerib ja vähendab ka teiste pingeid. E-mail automaatvastusega puhkusel viibimise kohta pole reeglina piisav lahendus.
- Anna inimestele selgelt teada, s.h. automaatvastuses, et sa ei tööta puhkuse ajal ja kui teema on aktuaalne ka pärast sinu puhkuse lõppu, tuleb uuesti pöörduda.
- Pea kokkulepetest kinni. Ära tee ka ise töökõnesid ega kirjuta töökirjasid, esimene samm käivitab ahela ja piirid kaovad.
- Veel enam: ära üldse vaata tööga seotud postkastidesse ja rakendustesse. Kui üksi endale antud lubadusest ei piisa, siis palu sõpradel või pereliikmetel olla headeks valvuriteks. Tööga seotud kontodele võib puhkuse ajaks seada topeltparoolid.
- Aktsepteeri erandeid. Kõiki olukordi ei saa ette planeerida või välistada, aga saad panna täpsed piirid ja sõlmida kokkulepped, mis on need tõesti vältimatud olukorrad, mil annad loa enda puhkus katkestada.
Need on head soovitused, aga alati nendest „lihtsatest“ soovitustest ei piisa. Kui satud vaatamata heale tahtele ja otsusele töövabalt puhata ikka ja jälle segajate lõksu, siis tasub otsida juurpõhjust.
Tuleb leida juurpõhjus ehk…
Mis sind tegelikult takistab puhkuse ajal tööst eemaldumast?
Äkki paneb „alati kättesaadav“ sind end vajaliku ja tähtsana tundma, äkki paneb puhkamine sind muretsema või tekitab süütunnet? Ehk on see kontrollivajadus, hirm asendatavuse ees (see tuleb aeg-ajalt jutuks just teamcoachingus), meeldimishaigus, teiste vajaduste esikohale seadmine või hoopis rahulolematus isikliku eluga, mida kompenseerid lakkamatult tööd tehes ja tööl tunnustust otsides? Variante on mitmeid.
Üldjuhul pole asi ju teistes, vaid sinus endas. Juurpõhjuste otsimiseks tasub taluda ebamugavust ja pealispinnast sügavamale minna, sest ega enne teadlikkuse tekkimist teistsuguseid valikuid teki.
Nagu Z-generatsioon ütleb: ületöötamine ja mittepuhkamine on „nii eile“. Puhka täiega ja kui ei oska, tegele tõsiselt selle väljakutsega.
Sõltuvalt positsioonist kas ära värba ületöötajaid või lase ületööd väärtustava juhi meeskonnast võimaluse korral jalga.
Tööstepsli võrgust väljatõmbamine ja täiel rinnal puhkamine ei ole lihtsalt luksus, see on baasvajaduse rahuldamine ja õigus.
Tundsid ära mõne oma isikliku arenguvajaduse või meeskonna coachingu väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.
Artikkel on esmalt avaldatud Eesti Ekspressis