Meil on tavaliselt rohkem valikuid, kui ise näeme. Nii filosoofilises kui väga praktilises mõttes. See, kui palju valikuid on otsustamiseks aga paras, sõltub suuresti olukorrast, kontekstist ja isiklikest eelistustest. Ning kuigi kindlat arvu on raske määrata, siis mõned üldised suunised saab siiski välja tuua.
Liiga vähe valikuid?
Kogu coaching’u võti seisneb teadlikkuse kasvatamises. Kontrollida saab ju vaid seda, millest teadlik oled. See, millest sa teadlik pole, kontrollib sind. Teadlikkus loob ruumi valikutele: mida teadlikum sa oma võimalustest ja piirangutest oled, seda rohkem võimalusi ning valikuid sinu ees avaneb. Vaatenurk laieneb ja sa näed erinevaid võimalusi. Oma coach’i-praktikas aga märkan tihti, kuidas klient piirab end ja laseb valikutest keeldudes teistel enda eest otsustada, selle asemel, et kogeda heaolutunnet.
Kas rohkem valikuid on ikka parem?
Talupojaloogika ütleb, et mida rohkem on valikuid, seda parem on otsus. Kaks kolmandikku äriotsuseid pidavat baseeruma küsimusel, kas peaksime midagi tegema või mitte. 168 suuremat otsust hõlmava uuringu põhjal leidis Paul Nutt, et vaid 29% meeskondadest kaalub enam kui üht alternatiivi. Nutt leidis, et “kas teeme seda või mitte midagi” otsustest olid pikemas perspektiivis ebaõnnestunud 52%, samas kahe või enama alternatiiviga otsustest kujunes ebaõnnestunuks vaid 32%.
Juhtimiscoachide lemmik küsimus – mis variante veel on?
Esimese idee hiilgavaks pidamise asemel võiks seega küsida juhtimiscoach’ide lemmikküsimust: mis variante veel on? Küsi seda palju kordi ja ära lõpeta enne vastust “rohkem variante pole”. Olen näinud pisikesi imesid, kui vastuseks viimasele küsida: kui rohkem variante pole, ütle üks veel.
Ometi on valikute olemasolu ja valiku tegemine mitmekihiline ning vastuolusid täis teema. Elujaatavast eksistentsiaalsest mõtteviisist – sõltumata minevikus toimunust saad igal hetkel ikka ja uuesti valida – kuni ärevuseni, mida valikute paljusus ja nende langetamine tekitab.
Suur osa lääne kultuurist põhineb liberaalsel usul valikuvabadusse
Vabadus on meie kultuuris justkui midagi ainult head. Sul on valikud, teed isiklikul eelistusel põhinevaid otsuseid ning heaolu ja õnn kasvavad. Mida rohkem valikuid, seda parem. Rohkem on meie ühiskonnas ju alati parem: rohkem raha, rohkem sõpru, rohkem asju. Ja mida rohkem on valikuid, mille hulgast valida, seda parem? Paraku mitte.
Liiga palju valikuid?
Valikute rohkus ei pruugi tähendada tingimata paremat otsust. Valikute paljusus võib käia meile üle jõu, frustreerida ning selles seisundis ei tee me parimat otsust või jätame üldse otsustamata. Vabadusega kaasnev teadmatus ja kaos hirmutavad. Valikute paljusus tekitab ärevust ja sel on lihtne põhjus. Tunneme ängi ja ärevust, sest paljude valikute korral pole meil garantiid, et tegime parima valiku.
Valikute paradoks on fenomen: mida rohkem on valikuid, seda vähem rahul oleme me mistahes langetatud valikuga, kuna teame, millistest variantidest jäime ilma. Nii väldimegi valimist ja hoiame kõik võimalused avali.
Meil on hirm loobuda, ilma jääda, öelda nii “tere” kui “head aega” – muutus ja kõik uus on ju hirmutavad. Püüame hoida kõik uksed avatuna. Kas siis isiklikes või töösuhetes – paljude jaoks on valik uue ja vana, vabaduse ja turvalisuse vahel suur dilemma.
Kui valikuid on üksjagu, võime jääda pettumise ja enesesüüdistamise võrku. Kuidas sa ikka tead, et valisid parima? Kui teeme otsuse, jääme seda võrdlema algvalikusse kuulunud võimalustega ja kahtlused “mis oleks kui …” ei lase meil tehtud valikut nautida.
Valikurohkusega seostub mõiste otsustushalvatus. Arvukate variantide vahel valimine võib olla sedavõrd hirmutav, et loobume protsessist üldse. Kui valida on kahekümne kokteili vahel, võime valiku vältimiseks leppida hoopis veega. See pole ehk päris see, mida tahtsid, kuid otsus on palju lihtsam!
Milline on siis parim arv valikuid?
Otsustamine sõltub suuresti olukorrast, kontekstist ja isiklikest eelistustest. Kindlat arvu valikuid otsuse langetamiseks on seega raske määrata, aga mõned üldised suunised võib siiski anda.
- Piira valikute arvu. Mõnes olukorras võib olla hõlpsamaks otsustamiseks kasulik piirata valikute arvu. Sõelu pikast nimekirjast välja 3–5 mõtet, kaalu nende plusse ja
miinuseid ning vali sobivaim variant. - Otsi mitmekesisust. Kui valikute hulgas on palju erinevaid võimalusi, aitab see avastada uusi lähenemisviise ja leida ootamatuid lahendusi.
- Uuri põhjalikult. Tee väheste sõelale jäänud valikute kohta taustauuringut ja kogu lisateavet. See võimaldab langetada paremaid otsuseid.
- Arvesta varasemaid kogemusi. Varasemad kogemused näitavad, millised valikud on toiminud hästi või olnud probleemsed.
- Lähtu eesmärgist. Mõtle oma eesmärkidele ja väärtustele. Milline valik toetab kõige paremini sinu eesmärke ja väärtusi?
- Konsulteeri teistega. Vahel võib teiste inimestega arutamine ja nende tagasiside näidata olukorda uues valguses ning aidata teha paremaid otsuseid.
- Kasuta otsustusmudeleid. SWOT-analüüs, otsustuspuud, otsustusmaatriksid jne aitavad mõtteprotsessi struktureerida ning langetada ratsionaalsemaid otsuseid.
Kokkuvõttes pole ühte “parimat” arvu valikuid, mis sobiks igas olukorras. Oluline on mõista situatsiooni, kaaluda erinevaid tegureid ja leida lähenemisviis, mis toetab sinu eesmärke võimalikult hästi.
Elada tähendab teha pidevalt valikuid
Aga ehk polegi asi numbris. Efektiivsete valikute langetamine eeldabki pidevat eneseanalüüsi. Kuidas teha tarku, kaalutletud valikuid? Kuidas märgata, millal ja mil viisil väldime või keelame endale valikuid ning laseme teistel enda eest valida? Või hoopis kulgeme päevast päeva valikuid tegemata vooluga kaasa?
Tihti takistab otsustamist ja otsusega rahulolu hoopis soov olla ideaalne – meil on ettekujutus ja fantaasia ideaalist. See ideaal koosneb tihti suurel määral teiste ootustest meile. Neelame autoriteetide ootused alla, arvates, et need on meie enda omad. Nii võibki juhtuda, et kaotame ära selge orientiiri ning tunnetuse, milline osa otsusest on minu enda ootus ning milline lähtub välisest – st meeldiks lastele, abikaasale, ülemusele. Mida rohkem on neid, kellele otsus meeldima peab, seda keerulisemaks otsustamine läheb. Paradoksaalselt annab see muidugi ka võimaluse panna vastutus teiste õlule – võtta ohvri roll, “vaene mina”, ma pole piisavalt hea, mis mina ikka teha saan. On see aga roll, mida päriselt soovid?
Mentorcoach aitab koorida sind takistavaid kihte
Mentorcoach’i abil saab tehtavalt otsuselt koorida maha kihid, mis ei seostu sinuga, ja otsustada on lihtsam. Saad aru, mis on sinu ja mis mitte, kus on sinu vastutus ja ka vabadus. Küsi endalt, mida sina ise päriselt tahad. Ka juhul, kui otsus on nii-öelda vale, on võimalik võtta selle eest vastutus ja olla rahulolevam kui ohvri rolli jäädes.
Oleme need, kes oleme valinud olla
Mind ennast on viimastel aastatel, keset elu, toetanud nii mõneski olukorras eksistentsiaalne mõtteviis, ka selle elujaatav ja julgustav suhtumine valikutesse. Eksistentsiaalne vaade ütleb, et oleme need, kes oleme valinud olla. Inimene valib oma identiteedi iga päev, iga hetk. Iseennast
saab uuesti luua ja alustada saab sellega kohe. Nii nagu ka oma suhtumist saab alati muuta. Nagu ütleb mu hea sõber Janari: “Kui tahan, joon kisselli; kui tahan, kuulan transistorit – olen täiskasvanu, ise otsustan ja ise vastutan.”
Alati on meil valik. Isegi naeratada või mitte, rääkida või mitte, tõusta voodist või mitte. Kõik, mida teeme, on meie enda valida ja vastutada. Kui sul on otsuse tegemisel raskusi, mõtle, et sa pole otsustusvõimetu, sul on lihtsalt liiga palju või liiga vähe valikuid.
Kusjuures, otsustamata jätmine on ka valik. Aga ainult siis, kui see on teadlik.
Võib-olla peaksid kellegagi rääkima? Et asjad saaksid selgemaks, on tihti vaja kõrvaltvaataja neutraalset pilku.
Tundsid ära mõne oma isikliku arenguvajaduse või meeskonna coachingu väljakutse? Kui oled valmis kasvama ja vajad sel teel kaasamõtlejat, fookuse hoidjat ning selguse loojat, siis võta minuga ühendust.
Artikkel on esmalt avaldatud Edasi.org. Foto: Shutterstock